Tükk maad mööda ööpimedat metsateed sammutud, jõuavad laagrilised ka sel hommikul vaikuses lagendikule, et seal vabalt valitud kännul mugav asend võtta ja tõusva päikese puudutust tundma asuda. 

Päevakera paitabki Auchi, Vauchi ja teiste väsinute palgeid ja kehi. Sammal õhkab auravalt ja keskendunute varjud liiguvad mööda ühist rahulikku takti, lausa lainetavalt, leiab Auchi, kes oli sunnitud seoses põdrakärbse hammustusega viivuks silmad avama.

Erapooletu ja hoolika tunnistajana mõtteid ainult ja vaid jälgides on Auchile siiski selge, et kõik need triivivad tal Vauchi suunal, kes siin kõrval kinnisilmi sellest vaatemängust ilma jääb.

,,Vauchi, vau!’’ 

,,Auchiii!’’ kajab metsaalune mõttekontrolli mäetipu vallutamisest napilt ilmajäänu häält. See oli Vauchi, kes soositud kännult selili pehmele, juba peaaegu ära kuivada jõudnud samblale maandunud oli. 

Nii saidki Auchi ja Vauchi näha, kui ilus võib mõnikord olla üksikute puulatvade kõikumine.