Mööda ööpimedat metsateed sammutud, jõuavad laagrilised ka sel hommikul vaikuses lagendikule, et seal vabalt valitud kännul mugav asend leida ja tõusva päikese puudutust tundma hakata. 

Päevakera paitabki Auchi, Vauchi ja teiste väsinute palgeid ja kehi, sammal õhkab auravalt ja keskendunute varjud liiguvad ühist rahulikku takti mööda, lausa lainetavalt, leiab Auchi, kes oli seoses põdrakärbse hammustusega sunnitud viivuks oma silmad avama.

Erapooletu ja hoolika tunnistajana oma mõtteid ainult jälgides on Auchile siiski selge, et kõik need triivivad Vauchi suunal, kes kinnisilmi tema kõrval sellest vaatemängust ilma jääb.

,,Vauchi, vau!’’, kõlab tuttav hüüd.

,,Auchiii!’’ kajab metsa all mõttekontrolli mäetipu vallutamisest napilt ilma jäänud hääl, see oli Vauchi, kes oli oma soositud kännult selili pehmele, peaaegu ära kuivada jõudnud samblale maandunud. 

Nii saidki Auchi ja Vauchi näha, kui ilus võib mõnikord olla üksikute puulatvade kõikumine.